Digipeegel annab võimaluse kaardistada koolil digiküpsust ja juhtida digi-innovatsiooni eesmärkide seadmise kaudu.
Digiküpsuse hindamismudeli on välja töötanud Mart Laanpere (TLÜ Digitehnoloogiate instituudi vanemteadur) koostöös HITSA-ga ja Samsungi digipöörde projektis osalenud Eesti üldhariduskoolidega. Muutunud õpikäsituse valdkonna lähtealuseks on OECD 2014. ja 2015. aasta raportite põhjal Tallinna Ülikoolis Pille Slabina ja Kristi Vinteri väljatöötatud uuenduste/muutuste kriteeriumid.
Digiküpsuse skaala (tasemete) määratlemise aluseks on European Schoolnet-i iTEC (Innovative Technologies for Engaging Classrooms) projekti raames 2014. aastal loodud organisatsioonide innovatsiooniküpsuse mudel EduVista.
Digiküpsuse hindamisvahendi „Digipeegel“ teoreetiliseks aluseks on Kanada kooliuuenduse professori Michael Fullani käsitlus kooli digi-innovatsiooni kolmest valdkonnast:
- õpikäsituse muutumine, pedagoogiline innovatsioon tänu digitehnoloogia rakendamisele;
- muutuste juhtimine kooli tasandil, üksteise kogemusest õppimine, muutuste kestlikkuse tagamine;
- kooli digitaristu arendamine, digiturbe ja kasutajatoe tagamine.
Digiküpsuse hindamismudeli näol on tegemist koolipõhise digiinnovatsiooni juhtimise protsessimudeliga, mille abil iga õppeasutus määrab ise oma innovatsiooni fookuse, sammud ja tempo kolmes põhilises arendusvaldkonnas:
- muutnud õpikäsitus (pedagoogiline innovatsioon),
- muutuste juhtimine organisatsiooni tasandil
- õppeasutuse digitaristu kaasajastamine (eelkõige 1:1 arvutikasutamise mudelile ülemineku võtmes).
1. Õpikäsitus. Muutunud õpikäsitus tähendab õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut toetavat, õpioskusi, loovust ja ettevõtlikkust arendavat arusaama õppimise olemusest.
1.1. Digiajastu töövõtted ja digipädevused – õpetajate ja õppijate valmisolek kasutada digitehnoloogiat toimetulekuks kiiresti muutuvas teadmusühiskonnas nii töökohal, õppimisel, kodanikuna tegutsedes kui kogukondades suheldes.
1.2. Õppekorraldus – digikultuur on digiajastule omane suhtlus-, õpi- ja töökultuur, mida iseloomustab digitehnoloogia vahendatud eneseväljendus, teadmusloome, suhtlus sotsiaalvõrgustikes, jagamine ja remiksimine .
1.3. Õpetaja ja õppija roll – õpetaja oskus suunata ja juhendada õppijaid selliselt, et nad on kaasatud õppe kavandamisse, juhtimisse ja hindamisse ning vastutavad oma õpitulemuste eest.
1.4. Õppevara ja õpikeskkond – digitaalsel kujul (nt veebis, andmebaasides või digitaalsetel andmekandjatel) avaldatud õppematerjali, sh e-õpikud, õppeotstarbelised veebivideod ja mobiilirakendused, õpimängud, e-õpetajaraamatud, e-töölehed, veebitestid, õpiobjektid.
1.5. Õppe eesmärgistamine ja hindamine – lähtuvalt digiajastu võimalustest (isiklikud nutiseadmed, sotsiaalmeedia, pilveteenused) ja muutunud õpikäsitusest.
2. Muutuste juhtimine. Muutuste juhtimine tähendab õppiva organisatsiooni põhimõtete juurutamist. Õppiv organisatsioon on kollektiiv, kus väärtustatakse uusi teadmisi ja ideid, tagades nende genereerimise ja süsteemne rakendamise organisatsioonis kaasava juhtimise teel. Juhtkonna eestvedamisel muudetakse töötajate teadmus, kogemused ja väärtused organisatsiooni ühisteks väärtusteks, mille abil kinnistatakse elluviidud muutuste kestlikkus. Õppiva organisatsiooni viis komponenti on: süsteemne mõtlemine, isiklik meisterlikkus, mõttemudelid, ühine visioon ja üksteiselt õppimine.
2.1. Strateegiline planeerimine – koolil on paigas visioon, tegevuskava ja meetmed seatud eesmärkide saavutamiseks ning neist lähtutakse juhtimisotsuste tegemisel nii lühemas kui pikemas perspektiivis.
2.2. Kaasamine ja partnerlus – kool kaasab õppijad, õpetajad, sotsiaalpartnerid ja kogukonda kooli strateegilisse planeerimisse.
2.3. Monitooring ja analüütika – koolis on kasutusel mõõdikud ja tegevuskava regulaarseks digi-uuenduste seireks.
2.4. Kogemuste vahetus – kolleegide ja teistelt koolide kogemusest õppimine, järgides õppiva organisatsiooni põhimõtteid.
2.5. Toetus, eestvedamine ja motiveerimine – juhtkonna poolne toetus, eestvedamine ja motiveerimine digi-uuenduste juurutamisel.
3. Digitaristu. Digitaristu tähendab digitaalset riist- ja tarkvara koos võrgulahenduste ja infosüsteemidega, mis on vajalikud haridussüsteemi toimimiseks, sh õppijate ja õpetajate sülevõi tahvelarvutid, koht- ja lairibavõrgu ühendused õppeasutustes, õppeinfosüsteemid ja virtuaalsed õpikeskkonnad .
3.1. Võrk ja digiturve – kaasaegsed võrgulahendused ja nendele vastavat digiturbe reeglite olemasolu ja jõustamist. Digiturve tähendab digilahenduste turvalist rakendamist ja kasutamist.
3.2. Digiseadmed – erialase digitehnoloogia ja sellele vastavate seadmete ning „võta oma seade kaasa“ (VOSK) põhimõtte rakendamine.
3.3. IT-juhtimine – IT strateegiline planeerimine ja tagasisidestamine.
3.4. Kasutajatugi – õpetajate rahulolu IT ja haridustehnoloogise kasutajatoega.
3.5. Tarkvara ja teenused, infosüsteemid – kooli liikumine pilvelahenduse ja koosvõimeliste infosüsteemide suunas, mis toetab õppijate ja õpetajate igapäevast õppekorraldust ja muutunud õpikäsituse juurutamist.
Juhend Digipeegli keskkonna kasutajale.
Digipeegli raamistik jaotab iga valdkonna omakorda viieks mõõdikuks ja sõnastab iga mõõdiku jaoks kriteeriumid viietasemelisel enesehindamise ehk digiküpsuse skaalal.
A – Asendamine (episoodiline kasutamine): digivahendeid kasutatakse üksikutel eraldiseisvatel juhtudel traditsioonilise õppe kontekstis.
B – Rikastamine (koolisisene koordineerimine): digivahendite abil katsetatakse uusi lähenemisi ja õpiviise, toimub kogemuste vahetus õpetajate vahel.
C – Täiustamine (õppeprotsessi muutmine): kooli tasandil tehakse süsteemseid muutusi õppekorralduses, lähtudes ühtsest teaduspõhisest raamistikust ja kaasates õpilasi autorite/loojate/kavandajatena.
D – Lõiming (kõikjale ulatuv digikultuur): omavahel lõimitud tehnoloogiad muutuvad märkamatuks ja kõikjale ulatuvaks osaks töö- ja õpikeskkonnas, õpilane on oma personaalse õpikeskkonna arendaja ja juhtija.
E – Võimendamine (ümbermõtestamine ja innovatsiooni juhtimine): kooli digitaalsed õpiteenused laienevad koolist väljapoole, juurutatakse agiiliseid (kohanduvaid, paindlike) õppeviise, õpilased võtavad vastutuse oma õpitee kavandamise ja osaliselt ka teiste õpetamise eest.
Digiküpsuse enesehindamise mudel on loodud kooli sisehindamise ja juhtimisinstrumendina, mistõttu on koolil mõistlik seda kasutada ausalt ja enesekriitiliselt.
Toodud enesehindamise tasemed on hierarhilised, st kolmandal ehk C-tasemel paiknemine eeldab vaikimisi A- ja B-taseme saavutamist. See põhimõte kehtib Digipeegli mudeli iga üksiku mõõdiku osas. Samas ei eeldata, et kool peab olema kõigi mõõdikute osas korraga samal tasemel.
Joonis 1. Digipeegli raport ühe Eesti kooli näitel aastast 2019
Tagasiside kokkuvõte: Digipeegel 2019
Kasutatud kirjandus:
- HITSA, (2016) Digiplaanide koostamine Loetud 22.11.2021 https://www.hitsa.ee/ikt-hariduses/koolide-digitaristu-toetusmeede/digiplaanide-koostamine
- https://digipeegel.ee/
- Karuoja, E. (2016) . Kooli digiküpsuse hindamise vahend Digipeegel . Magistritöö. Tallinna Ülikooli Informaatika Instituut .
- https://media.voog.com/0000/0034/3577/files/Tagasiside_Digipeegel.pdf
Külli magistriõpingud 